Nahksisu > Materjalid

---

Autonahk
Temperatuuri kõikumiste, reisijate nihelemise, päikesekiirguse ja agressiivsete ainete (heitgaasid, higi, jne) mõju tõttu ei teeni mööblinahk autos kaua. Juba pärast mitme kuu pikkust igapäevast kasutamist tekivad materjalipinnale praod, muutub värv, kulub ülemine kiht. Just seepärast täiustati kakskümmend aastat tagasi oluliselt naha valmistamistehnoloogiat, mille tulemusel saadigi autonahk. Autonahk ületab oma olmekaaslasi paljude karakteristikute poolest – ta on kõvem, kulumiskindel, ei veni eriti ega karda keemilisi lahusteid (bensiin, jne) ning tal on vastupidav värv ja muster. Selliste omaduste saavutamiseks ei pea kasvatama mingeid erilisi karjaloomi, vaid tuleb kasutada tehnoloogiliselt keerulisemat tootmisprotsessi. Pärast kõiki traditsioonilisi toiminguid – töötlemine, värvimine, parkimine – kantakse nahale polümeerne kaitsekiht ja pressitakse või rullitakse nahka, mille tulemusel saadaksegi vajalik muster. Autosalongi kujundamisel kasutatakse ka teist nahaliiki – perforeeritud ehk õhku läbilaskvate väikeste aukudega nahka. Tavaliselt "polsterdatakse" sellega istmete keskosa.

Alkantara
Hea alternatiiv autonahale – "tehisseemisnahk", mida nimetatakse alkantaraks (alcantara). See nahaliik tekkis 1970.-ndatel aastatel, mil naturaalse seemisnaha ja naha defitsiidi tõttu tekkis vajadus luua uus viimistlusmaterjal. Alkantara osutus suurepäraseks materjaliks nii mööbli kui ka autosalongi viimistluseks. Ta ületab autonahka paljude karakteristikute poolest – alkantara pole libe, ta on kulumiskindlam, kuumeneb päikese käes vähem ning seda saab puhastada igat tüüpi pesemisvahenditega. Tavalisest seemisnahast erinevalt ei lähe ta rasvaseks, seepärast viimistletakse sellega isegi roole ja käigukastikange. Sageli kasutatakse alkantarat koos autonahaga ning tehakse sellest istmete ja uksepolstrite vahetükke.